19. juuni 2016 Blog 0

Artikkel ilmus Eesti Puuetega Inimeste Koja ajakirjas.

Kaljuronimine on paaristöö – kui julgestaja sulle ei ütle kuhu ronida, kukud alla

Võimalus käia ronimistrennides annab erivajadustega noortele võimaluse tunda end vabalt ning harrastada füüsilist trenni

Ühel maikuu reedel otsustasin, et on aeg proovida seda, mida olen juba ammu soovinud. Nimelt pakub ronimisakadeemia kõigile, ka puuetega noortele võimalust kaljuronimist proovida. Küll mitte kaljudel, kuid spetsiaalsel ronimisseinal, mis on kui kalju. Nii leidsingi end veidi peale lõunat Lasnamäe Kergejõustikuhallist, kesk Tallinna Heleni Kooli erivajadustega noorte ronimistrenni. Seal tervitab mind instruktor Krista Sink, kes ilma pikema jututa alustab soojendusega.

Käteringid, siis õlaringid, puusaringid ja nii edasi. „Ma ise pole üle poole aasta roninud,“ räägib ta, samal ajal, kui mina püüdlikult varbaid soojaks venitan. „Sügisel jäin auto alla. Ja taastun siiani,“ selgitab ta. „Kuule, meil on ainult üks köis,“ pöördub tema poole üks noormees. „See on üks meie julgestaja, Siim,“ selgitab Krista. Vaid üks köis tähendab seda, et korraga saab ronida vaid üks inimene. Juva klikitakse üks Helenikooli noortest julgestusköie külge ning ta hakkab ronima. Mina samal ajal ikka vehin käte ja jalgadega, et kõiki ihuliikmeid soojaks saada. „Ja kõik asjad tuleb enda küljest ära võtta,“ märgib Krista. Asun end siis ka seadmetest puhastama. Võtan randmelt kella, kõrvast telefoni peakomplekti, taskust telefoni enda, teisest taskust võtmed, teiselt randmelt käeketi, vaid aktiivsusmonitor jääb tasku külge. Okei, tegelikult ma lihtsalt unustasin selle. Hämmastav, kui palju kola inimene enda külge ühe päeva üleelamiseks riputab… Nüüd tõmban jalga ronimisvöö ning ronimissussid. Ronimisvöö läheb jalga peaaegu nagu püksid, aga tegelikult on nad selleks, et julgestusköit minu külge kinnitada. Hulk rihmu, pandlaid ja aasasid, mis kõik mõeldud selleks, et vöö minu seljas otse ja kindlalt istuks. Ma ei taha, et ma maapinnast kümne meetri kõrgusel julgestusköie otsas järsku end külili või selili pea alaspidi avastaksin.

Suured võimalused alla kukkumiseks

Ja ongi minu kord. Uurin seina. Seal on erinevad nukid, millest kinni haarata või kuhu jalga toetada. Ja siis on augud, kuhu ainult jalga toetada. Hea küll. Klikin julgestuskarabiini oma vöö külge ja vinnan end esimesele nukile. Hoian ühe käega väikesest ümmargusest, teise käega piklikust. Jätan meelde, et sinna võib hiljem jalga toetada. „Nii, ja nüüd nihuta vasakut jalga kella üheteistkümne suunas,“ ütleb Krista mulle. Teen seda, ning leian sealt järgmise nuki, kuhu jalg toetada. „Üleval paremal on teine, katsu sealt käega kinni saada,“ hõikab ta nüüd. Turnin aina ülespoole ja leian et see ei olegi nii keeruline kui arvasin. „Ja üleval paremal, kella kolme suunas, otsi parema jalaga!“ Hoian end vasaku jalaga väga pisikesel nukil, umbes ühe varbaga kinni. Vasak käsi on küüntega ankurdunud kuhugi poole sentimeetri sügavusse auku, nii et püsin pea vaid parema käe toel. Vehin parema jalaga, end pea mõtte jõul seina küljes kinni hoides, aga ei leia midagi. Proovin uuesti, ja… jalg leiab toe, vinnan end ülespoole, parema jala all kindel pind, nüüd vasaku all ei midagi. Vehin kätega, kuid käte alla ei jää midagi. Aina laiemalt, kuni lõpuks tabab käsi midagi, millest kinni hoida. Veel tsipa ülespoole ja ka mõlemad jalad on kindlalt paigas. Puhkan, ja ronin vaikselt edasi. Viis, kuus, seitse meetrit juba. Järgmine raske koht on ees – seinal on ainult väga väikesed nukid. Krigistan hambaid ja haaran kõigest, mis peo alla satub.

Pea ületab kaheksanda meetri joone, tippu on veel neli meetrit, kui ühtäkki pole käte ega jalgade all midagi. Ripun nüüd julgestusköie otsas, ja libisen aeglaselt alla. Ongi kõik. Üles viie minutiga, alla viie sekundiga. Krista sõnul on esimese korra kohta päris hea tulemus. Istun jooksuraja servale maha, jalgu ja närve puhkama.

Ronida tahavad kõik

Räägime Helenikooli lastega tühjast-tähjast, kuulen uusimaid uudiseid meie meelelahutusmaastikult – Kanal Kahes jooksva Suure Komöödiaõhtu viimased naljakad lood on lastel igatahes peas. „Misasi see siin suriseb,“ uurib üks poiss minult. „Suriseb või?,“ mõtlen endamisi. Vaatan kõrvadega ringi… Suriseb jah! „Ma arvan et need on laes olevad lambid,“ pakun, sest sealt kandist see urin justkui tuleb. Vahepeal on aga järgmine noor endale julgestusköie külge saanud ning asub ronima. On näha, et noored ei ole siin esimest korda, vaid käidud on juba mitmeid kordi ning ronimisakadeemia rahvaga on välja arenenud muhe huumor. „Hakka nüüd minema. Ja ega mina ei saa mitte midagi teha, kui sa sealt alla kukud,“ hõikab julgestaja Siim poisile järele. Alla maapeale jäänud seltskond itsitab. „Katsu ainult,“ kiristab ronija läbi ristis hammaste ning suurendab kiirust – juba praegu on ta ületanud kuue meetri piiri ja on varsti seal, kust mina ennist alla sadasin. Alt poolt hõigatakse ronijale juhiseid. „Üleval vasakul see roheline,“ või „Paremal, näe punane.“ Nii tehakse isegi professionaalsete ronijatega, keda julgestaja alt juhendab ning kõigest ülevaadet omab. „Mõnda aega tagasi proovisime ka kurtidega ronimist,“ räägib Krista. Tema sõnul ei ole nemad säärast ronimisega tegelevat klubi veel kohanud, kes endaga kaasaks nii nägemis kui ka kuulmispuudega ronimishuvilisi. „Kurtidel on kaasas loomulikult tõlk. Aga kui neil abi vaja, siis nad vaatavad alla või tulevad lihtsalt köide,“ seletab Krista kuulmispuuetega noorte juhendamise eripärasid. Köide tulek tähendab lihtsalt seinast lahti laskmist ning julgestusköie otsas rippumist.

Üleval ronija langeb alla. „Tahan veel ronida,“ teatab ta. Sellega tuleb aga natukene oodata, kuna ronijaid on veel ja aeg on piiratud. Järjest ronivad lapsed juhendamise saatel mööda seina üles ja langevad alla. Enne trenni lõppu avaneb ka minul viimane võimalus ronida. Katsetan nüüd teist ronimisrada, mis Krista jutu järgi peaks lihtsam olema. Vinnan end üles ning alguses tundubki kõik veidi lihtsam olevat, kuni takerdun, sest üleval pool ei paista justkui ühtegi nukki olevat. Allolijad arutavad samal ajal „Las ta võtab sellest rohelisest.“ „Ei, ta ei saa ju nii kaugele. Punasest.“ „Aga see kollane on ka seal lähedal.“ Teen meeleheitliku hüppe ülespoole, saan korraks mingist väikesest vidinast kinni, kuid käed libisevad ning langen taas julgestusköie otsas rippudes alla maapeale. Särk on seljas higine, mõtlen õudusega, et pean veel kampsuni ning jope selga ajama.

Lisavõimalused füüsiliseks trenniks

Trenn on lõppenud. Suundume Krista ja Siimuga kergejõustikuhalli kohvikusse kiirele lõunale.

„Eks neil lastel on kahjuks niigi natukene vähem füüsilist aktiivsust,“ räägib ta, kui oleme maha istunud. „See ronimine annab neile seda.“ Tõsi ta on. Pea kõik tähtsamad lihaspiirkonnad annavad teada et nad on tööd teinud. Selleks, et anda noortele veelgi võimalust füüsiliseks aktiivsuseks korraldab ronimisakadeemia suvel ka suvelaagri, kuhu on oodatud kõik, mitte ainult erivajadustega noored. Ronimisakadeemia eesmärgiks siin on pannagi suhtlema erivajaduseta ning erivajadusega noored. Just nii, nagu asjad tegelikult peaksidki ju käima.

Krista suundub lähedal asuvas Tondiraba Jäähallis toimuvale Hobi ja Spordimessile, kuhu otsustan kaasa minna ja vaadata, mida huvitavat pakutakse. Selgub, et ka seal on üleval ronimissein ja võimalus ronida. „See on palju parem sein,“ räägib samuti messile tulnud Siim. „Suured kivid ja lihtsam ronida.“ Mis seals ikka, katsetame ka teise seina järgi. Ja tõsi ta on, ilma ühegi juhendamiseta jõuan peagi tippu ning sõidan nüüd oma ausalt väljateenitud sõidu alla maapeale. Minu järel ronib üles Krista, kes novembri kuust saadik oma õnnetuse tõttu ronida ei ole saanud. „Arvan, et pean siiski veel natukene taastuma,“ ütleb ta alla jõudes.

Ongi minu ronimispäev selleks korraks seljataga. Oli raske, aga ütlemata vahva tunne kaheksa meetri kõrgusel maa ja taeva vahel kõlkuda ning teada, et alla sadamisest hoiab sind ainult see paari sentimeetri laiune kivitükk. No ja julgestusköis ka.

Loe ka intervjuud Ronimisakadeemia Treeneritega Sinuga 2015 aasta oktoobri numbrist.